Ajalugu
Tori abajasse ajaloolise sadama juurde ehitatud sadamaait, mis täna merepiirist
sedavõrd kaugele on jäänud, et on raske kujutleda vett sealsamas loksumas, on üks
Kuressaare vanimaid ehitisi. 1663. aastal valmides linnakindlustuste taha jäänud kõrge
viilkatusega hoone oli mõeldud eelkõige vilja ladustamiseks. 17. sajandi lõpus käis
sadamas vilgas tegevus, veeti välja vilja, loomi, liha, lina, õlut, lupja, nahku. Sisse toodi
veini, heeringaid, soola. Juba 17. sajandi lõpul hakkas laht madalaks jääma ja suured
laevad pidid kaugemal ankrusse heitma. Väiksemad jäid veerand, suuremad lausa
poole miili kaugusele kaldast, „Suurde Katlasse”. Viimased laevad laaditi siin aastal
1726. Hiljem veeti aitades hoitud vili paatidega reidile jäänud laevadele. Sadamaaida
tähtsus kasvas pärast Põhjasõda, kui Kuressaarde elama asunud Pärnu kaupmees
Johann Schmidt ostis sealt lähedusest 18. sajandil esimesed maavaldused ja hakkas
sadamaaita ladustama eksportvilja.
Oma valdused ja kaubamaja pärandas ta edasi suguvõsa liinis Cristoph Friedrich
Schmidtile, kes oli äritegemist õppinud Inglismaal ning kelle käe all läks ka Kuressaares
jõudsalt käima merekaubandus ja laevaehitus. Sadamaaita tõid sügisel ümberkaudsed
mõisad oma müügiteravilja, põhiliselt rukist, mis ladustati seal salvedesse ja jäi ootama
kevadet. Kevadel olid hinnad kõrgemad ja võis hakata vilja välja vedama. Selleks tuli
kasutada madala põhjaga, mööda kanalit aida juurde pääsevaid veopaate ehk
rahvakeeli parsasid, millega viidi vili reidil ankrus seisvale suuremale laevale. Ühe laeva
täitmine viljaga võttis aega umbes neli päeva. Saaremaa rehtedes kuivatatud, kergelt
suitsumaitseline ja kauasäiliv vili transporditi enamasti Lääne-Euroopasse, Venemaale
ja mujalegi. Cristoph Friedrich Schmidt oli edukas ärimees, aga kahjuks ei osutunud nii
edukaks tema poeg Constantin, kellele olid tugevateks konkurentideks noorema
põlvkonna kaupmehed Grubener, Rahr ja ka Kuressaarde elama asunud vene
kaupmehed. Viimastest edukaimaks osutus Holostov, kes oli tol ajal linnas jõuliselt
tegutsema hakanud. 1842. aastal kolis Constantin ära Pärnusse, aga tema vend August
Schmidt lasi ehitada sadamaaidale juurdeehituse, kus alustas tööd esimene auruveski
Saaremaal. August Schmidti töö jätkajaks sai tema poeg Oscar Schmidt. Auruveskil olid
suured eelised siiani tegutsenud tuuleveskite ees, kuna sõltumata tuule tugevusest käis
töö iga ilmaga. Hea jahu järele oli suur nõudlus kohalike pagarite hulgas. Pagariärides
alustati tööd varahommikul, ja kui aknaluugid valla löödi, täitus linn hommikuti
imepärase sooja saia lõhnaga, mis meelitas oma üürikorteritest ja pansionaatidest välja
ka patisaksad. Nõukogude ajal kasutati hoonet taas laona kuni see halva tehnilise
olukorra tõttu üldse kasutusest välja jäi. Tänaseks on nõukogudeaegsed lisandid küll
lammutatud, kuid uut funktsiooni hoonele leitud ei ole. Viimasel ajal on hoone olnud
kasutuseta, elustudes vahel vaid ajutiste suvelavastuste toimumiskohana.
Ajalooliselt oli krunt suurem ja selle piir jooksis pikemalt mööda Abaja tänavat. Loode
piirt jagas kinnistu Wildenbergi nahavabrikuga, mis asutati 1858. a. ning kujunes 1870.
aastateks linna üheks suurimaks tööstusettevõtteks. 1917. a. vabrik hävitati sõjas, kuid
pärast sõda seisid vabrikukompleksi hooned varemetes veel aastaid. Krundil asuv
abihoone valmis õlilaona 1927. a. projekti järgi. Nõukogude perioodil 1970. aastatel
lisati abihoonele erinevaid juurdeehitisi kirde- ja edelaküljele, mis on nüüdseks
lammutatud.
Projekt „Kuressaare sadamaaida restaureerimine“ (2014-2021.1.05.20-0047)
Projekti periood: 03.05.2021 – 30.04.2024
Meede: 2014-2021.1.5 Local Development and Poverty Reduction (EE-Localdev)
Taotlusvoor: Muinsuskaitsealad ajaloolistes linnakeskustes – 01.07.2020-30.11.2020
Valdkond, millesse projekt panustab: 2014-2021.1.5.16 Kultuuriväärtuslike hoonete renoveerimine
Kogumaksumus: 957 200,86 eurot, millest toetus 659 319,95 eurot ja omaosalus 297 880,91 eurot.
Projekti käigus rekonstrueeriti üks Kuressaare linna vanimatest hoonetest, vanim tsiviilhoone – Kuressaare Sadamaait. Sadamaaida näitel on tegemist 1663. aastal Tori abaja vanale sadamakaile ehitatud hoonega, st samal perioodil Kuressaare raekoja, vaekoja ja turuhoonega. Põhjasõja ajal sai hoone ilmselt suurte purustuste osaliseks, mistõttu algsest hoonest on säilinud vaid enamik kiviseintest. Kivikatuse ja murtud lubjakivist seintega lihtne kaheosaline hoone oli 19. sajandi teise pooleni kasutusel viljaaidana. 1870. aastal ehitas kaupmees August Schmidt hoone ümber auruveskiks, andes sellega nime tänavale, kus ehitis asub. Sel ajal ehitati juurde madalam, laevaninakujuliselt väljaulatuva otsaseinaga ühekorruseline hooneosa. 1878–1915 asus territooriumil ka Wildenbergi nahavabrik. Enne II maailmasõda olid hoones Eesti Tarbijate Kooperatiivi laod, sel otstarbel kasutati hoonet 1990. aastateni. Sellest alates oli hoone valdavas osas (kuni rekonstrueerimistööde teostamiseni) seisnud kasutuseta, alates 2007. aastast on hoone üks osa olnud Kuressaare Linnateatri poolt kasutusel suveetenduste läbiviimise paigana (hooajaliselt).
Projekti eesmärgiks oli elavdada Kuressaare linna muinsuskaitseala Kuressaare Sadamaaida kui linna ühe vanima tsiviilhoone restaureerimise ning hoone kohaliku kogukonna vajadusteks kasutusele võtmise teel. Projekti tulemusena muutus 1663. aastal esitatud Kuressaare Sadamaait üheks Kuressaare linna esindushooneks ja linna sümboliks Kuressaare raekoja, vaekoja ning turuhoone kõrval, pakkudes põnevat arhitektuuri, avastamisrõõmu erinevate tegevuste ning sündmuste kaudu ja silmailu linnaruumis.